Ülesanne täielikult lahendatud
-
Nõrga happe 0,1 M lahus pK a-ga 4,76 5 sammu
Nõrga happe 0,1 M lahusel pKa-ga 4,76 on pH 2,88. Tugeva happe pH samal kontsentratsioonil oleks 1,00. Selgita välja, kuhu see erinevus kaob.
-
Nõrk hape ei dissotsieeru täielikult. Tasakaalukonstant määrab, kui kaugele see protsess kulgeb, ning 10^−4,76 on väike arv, seega ei jõua see kaugele.
-
Kirjutades tasakaalu võrrandina, kus vesinikioonide kontsentratsioon on x, saame ruutvõrrandi ning tavapärane lähendus on jätta x algkontsentratsiooni kõrval arvestamata. 5. samm kontrollib, kas see oli lubatud.
-
Niisiis on vesinikioonide kontsentratsioon Ka ja kontsentratsiooni geomeetriline keskmine — ruutjuure tõttu jääbki pH logaritmhaskaalal täpselt nende kahe vahele.
-
Võttes negatiivse logaritmi, saame tulemuseks 2,88.
-
Ioniseerunud on vaid 1,32% happest, mis õigustab lähendust ja vastab küsimusele: tugev hape kontsentratsioonil 0,1 M annab 0,1 M vesinikioone ja pH 1,00, mistõttu nõrk hape annab neid 76 korda vähem.
Vastus
Tööriist kuvab pH 2,88, [H⁺] = 1,32 × 10⁻³ ja ekvivalentsusruumalaks 25,00 mL. Sellest tuleneb kaks järeldust. pH jääb tugeva happe väärtuse ja neutraalse vahele, sest ruutjuur poolitab astendaja — seda ütlebki valem pH = ½(pKa − log C). Ja ekvivalentsusruumala ei sõltu sugugi tugevusest: selle määrab üksnes moolide arv, mistõttu nõrk ja tugev hape samal kontsentratsioonil vajavad täpselt sama 25 mL alust. Tugevus muudab kõvera kuju ja hüppe asukohta, mitte kunagi selle lõpp-punkti. Seades aluse ruumala poolele ekvivalentsusruumalale, näitab pH 4,76 — täpselt pKa.
-
Allikad (3)
- The equation named in the first block: L. J. Henderson, "Concerning the relationship between the strength of acids and their capacity to preserve neutrality." American Journal of Physiology 21(2), 173–179, 1908.
- The 20:1 bicarbonate-to-CO₂ ratio and the pH it fixes: J. Feher, "Acid–Base Physiology I: The Bicarbonate Buffer System and Respiratory Compensation", in Quantitative Human Physiology, 929–941. Elsevier.
- Buffer range, titration curves and when the approximation fails: D. C. Harris, Quantitative Chemical Analysis, 9th ed., ch. 8–11. W. H. Freeman, 2015. ISBN 978-1-4641-3538-5.