Ülesanne täielikult lahendatud
-
Nõrga happe 0,1 M lahus pK a-ga 4,76 5 sammu
Nõrga happe 0,1 M lahusel pKa-ga 4,76 on pH 2,88. Tugeva happe pH samal kontsentratsioonil oleks 1,00. Selgita välja, kuhu see erinevus kaob.
-
Nõrk hape ei dissotsieeru täielikult. Tasakaalukonstant määrab, kui kaugele see protsess kulgeb, ning 10^−4,76 on väike arv, seega ei jõua see kaugele.
-
Kirjutades tasakaalu võrrandina, kus vesinikioonide kontsentratsioon on x, saame ruutvõrrandi ning tavapärane lähendus on jätta x algkontsentratsiooni kõrval arvestamata. 5. samm kontrollib, kas see oli lubatud.
-
Niisiis on vesinikioonide kontsentratsioon Ka ja kontsentratsiooni geomeetriline keskmine — ruutjuure tõttu jääbki pH logaritmhaskaalal täpselt nende kahe vahele.
-
Võttes negatiivse logaritmi, saame tulemuseks 2,88.
-
Ioniseerunud on vaid 1,32% happest, mis õigustab lähendust ja vastab küsimusele: tugev hape kontsentratsioonil 0,1 M annab 0,1 M vesinikioone ja pH 1,00, mistõttu nõrk hape annab neid 76 korda vähem.
Vastus
Rakendus väljastab pH 2,88, [H⁺] = 1,32 × 10⁻³ ja ekvivalentruumalaks 25,00 mL. Pangem tähele, et pH asub täpselt tugeva happe väärtuse ja pKa vahepeal, sest ruutjuur poolitab astendaja. Just seda valem pH = ½(pKa − log C) tegelikult ütlebki. Ekvivalentruumala aga happe tugevusest ei hooli. Selle määrab ainult moolide arv, mistõttu vajavad sama kontsentratsiooniga nõrk ja tugev hape mõlemad täpselt 25 mL alust. Tugevus muudab kõvera kuju ja hüppe asukohta, mitte kunagi selle lõppu. Määrake aluse ruumalaks pool ekvivalentruumala ja pH näit on 4,76 – täpselt pKa.
-
Allikad (3)
- The equation named in the first block: L. J. Henderson, "Concerning the relationship between the strength of acids and their capacity to preserve neutrality." American Journal of Physiology 21(2), 173–179, 1908.
- The 20:1 bicarbonate-to-CO₂ ratio and the pH it fixes: J. Feher, "Acid–Base Physiology I: The Bicarbonate Buffer System and Respiratory Compensation", in Quantitative Human Physiology, 929–941. Elsevier.
- Buffer range, titration curves and when the approximation fails: D. C. Harris, Quantitative Chemical Analysis, 9th ed., ch. 8–11. W. H. Freeman, 2015. ISBN 978-1-4641-3538-5.