Ülesanne täielikult lahendatud
-
Kolm singulaarväärtust ja 34,5% viga, säilitades 88,1% energiast 6 sammu
Leia käsitsi sellel lehel oleva maatriksi kolm singulaarväärtust — karakteristlik polünoom lahutub teguriteks — ja selgita seejärel, miks 88,1% energia säilitamine jätab siiski 34,5% vea.
-
Singulaarväärtused on maatriksi AᵀA omaväärtuste ruutjuured, seega moodusta kõigepealt see korrutis. See on sümmeetriline, mis tagab omaväärtuste reaalsuse ja mittenegatiivsuse.
-
Maatriksi AᵀA − λI determinant lahutub teguriteks, mis on õnnelik osa: esimene veerg annab sulud, mis tulevad puhtalt ette ja jätavad järele ruutpolünoomi.
-
Üks omaväärtus on täpselt 10; ülejäänud kaks on ruutpolünoomi juured. Nende juurvorm on täpne ja kümnendmurrud järgnevad sellele.
-
Võta ruutjuured. Kontroll on tasuta — kolme ruutu võetud väärtuse summa peab võrduma maatriksi AᵀA jäljega ning 26 on diagonaalielementide summa.
-
Kahe suuna säilitamine säilitab nende osa sellest 26-st. Frobeniuse viga on kõrvale jäetud osa ruutjuur ja see ruutjuur ongi kogu vastus.
-
Samast kolmest arvust tulenevad tasuta veel kaks samasust: nende korrutis on determinandi moodul ja nende suhe on tingitusarv. Väärtusega 2,04 on see maatriks täiesti hea käitumisega — 34,5% ei tähenda peaaegu-singulaarsust, vaid tõelist kolmandat suunda.
Vastus
Sest viga on ruutjuur: √0,119 = 0,345. Energiat mõõdetakse ruutu võetud singulaarväärtustes ja viga ruutu võtmata väärtustes, mistõttu kaheksandiku energia äraviskamine läheb maksma kolmandiku normist ning need kaks arvu paneelil esitavad sama fakti kahel eri skaalal. See on lõks igas väites „hoidsime alles 95% dispersioonist“: 95% energiat tähendab 22% rekonstruktsiooniviga ja 99% on ikka veel 10%. Eckart ja Young tõestasid 1936. aastal, et ükski astakuga 2 maatriks ei saavuta siin paremat tulemust kui 34,5%, seega on see maatriksi seatud piir, mitte kärpimise nõrkus.
-
Õpitee
Ruumi teisendavad maatriksid
Allikad (2)
- The five independent discoveries block 3 lists: G. W. Stewart, "On the Early History of the Singular Value Decomposition." SIAM Review 35(4), 551–566, 1993 — Beltrami, Jordan, Sylvester, Schmidt and Weyl, and what each of them actually proved.
- The 1965 algorithm that made it computable: G. Golub and W. Kahan, "Calculating the Singular Values and Pseudo-Inverse of a Matrix." Journal of the Society for Industrial and Applied Mathematics Series B: Numerical Analysis 2(2), 205–224, 1965.